Keegi ei vali sind ilma showreelita ja keegi ei võta sind kuhugi selleks, et sa saaksid selle teha. Probleem tiirutab tõesti ringiratast ja just seetõttu peavad nii paljud seda seinaks, mitte ukseks. Tegelikkuses laguneb see palju kiiremini, kui paistab, niipea kui lõpetad loa ootamise.
Showreel ei ole sinu karjääri ülestähendus. See on lühike tõend selle kohta, et sind kannatab kaamera ees vaadata. Selles vahetegemises peitub kogu erinevus showreeli ootamise ja selle tegemise vahel.
Üheksakümmend sekundit on terve showreel.Kust esimene showreel tuleb
- Stseenid, mille ise üles võtate. Kaks näitlejat, telefon, statiiv, vaikne koht ja stseen, mis on valitud sellepärast, et see sobib sulle. Kiireim tee ja ühtlasi kõige vähem kasutatud.
- Tudengifilmid. Filmikoolid otsivad näitlejaid lakkamatult, töö on enamasti tasustamata, aga materjal on ehtne. Lepi eelnevalt ja kirjalikult kokku, et saad koopia, muidu kulub aasta selle taganõudmisele.
- Selftape-videod. Korralikult tehtud lint, kus heli on puhas ja taust ühtlane, on täiesti kõlblik materjal. Kedagi ei huvita, kust tugevad üheksakümmend sekundit pärit on.
- Ise tehtud lühifilm. Aeglasem ja raskem, kuid rolli üle otsustad sina, ja endale selle kirjutamine, mida keegi ei paku, on ammune traditsioon.
Mida see tegelikult sisaldama peaks
Kuuekümnest sekundist kahe minutini. Kui sul on üksainus tõeliselt tugev stseen, võib showreel koosneda ainult sellest ja teeb oma töö ära.
Alusta oma parimast hetkest. Mitte tiitrikaardist, mitte aeglasest hääbumisest, mitte muusikaga kaetud meeleolukaadrite montaažist, vaid oma näost, mis teeb esimese viie sekundi jooksul midagi vaatamist väärivat. Inimesed kerivad edasi. Eelda, et kerivad.
Näita ulatust ainult siis, kui sul on selleks materjali. Kaks kontrastset, hästi mängitud stseeni löövad viit stseeni, kus sa enamasti seisad ukseavas. Ja sa pead igas kaadris selgelt näha olema: kui castingu tegija peab välja nuputama, kes kolmest kaadris olevast inimesest oled sina, ei teeni see kaader oma kohta välja.
Mis jääb välja
- Pikad olustikukaadrid ja kõik, mis eelneb sinu esimesele repliigile.
- Dialoogi peale laotud muusika. Kuulda on vaja sind, mitte helilinti.
- Kaadrid, kus stseeni parem pool kuulub kellelegi teisele.
- Teatrisalvestused, mis on filmitud kaheteistkümnendast reast.
- Kõik, mis on vanem kui paar aastat, või pärineb ajast enne märgatavat muutust sinu välimuses.
- Tiitrid, logod ja nimekaart alguses. Kui nimi peab kuskil olema, pane see lõppu.
Enamik esimesi showreele sünnib just niimoodi.Üksikud kaadrid löövad üht pikka tervikut
Tänapäeval hoitakse üksikud stseenid koondatud showreeli kõrval ka eraldi kättesaadavana, sest kes otsib kindlat registrit, tahab just seda stseeni, mitte ringkäiku kõige läbi, mida oled kunagi teinud. Ühtlasi saad nii panna õige kaadri õige töö ette.
Kuhu showreel kuulub
Kohta, mis avaneb ilma kontota, ilma rakenduseta ja ilma kahekümne sekundi puhverdamiseta. Seejärel pane link oma kaardile, sinna, kust castingu tegijad seda tegelikult otsivad.
CastHubis kannab sinu kaart sinu fotosid, rollitüüpe, mõõte ja linki sinu materjalile. Avalik pool näitab fotosid, nime, rollitüüpe ja linna; mõõdud, portfoolio üksikasjad ja kontaktandmed jäävad kontrolli taha ning avanevad üksnes ettevõtete kontodele, kes on tõestanud, kes nad on. Showreeli link kuulub kaardile, mitte laiali kolmele sotsiaalmeedia profiilile, ja põhjus on lihtne: tähtaja surve all olija ei hakka seda otsima.
Kui tihti seda uuendada
Iga kord, kui võtad üles midagi paremat kui see, mis juba sees on. Showreel on elav dokument, mitte mälestussammas. Kõige tavalisem ebaõnnestumine ei ole halb esimene showreel, vaid korralik esimene showreel, mis pole neli aastat muutunud.
Keegi ei oota algajalt showreeli, mis on täis eetris olnud rolle. Oodatakse, et oleks näha, milline sa kaamera ees oled. Rohkemat esimene showreel tegema ei peagi, ja selleks piisab telefonist, ühest kaasnäitlejast ja vabast pärastlõunast.
